Ülesanne 1. Erivajadustega inimesed läbi aegade
Puue kui tabu
Suhtumine erivajadustega inimestesse läbi aegade oli erinev.
Pikka aega määratleti kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes „vigane“, „sant“, „pime“, „hull“, „langetõbine“, „puujalaga“, jne (Kikkas, 2009).
Laialt tuntud fakt sellest, kui kõik sündinud puudega lapsi Spartas jäeti mägedesse surema ja mõnikord isegi visati kaljult alla, kuna elama võisid jääda ainult kõige tervemad ja tugevamad.
Samuti Saksamaal natsirežiimi ajal tõdeti ainult aarialasi, kaunisi ja terve inimesi, kellel on heledad juuksed ja sinised silmad ning kellel ei ole mingit puue. Kõiki, kes ei kuulunud sellesse kategooriasse, represseeriti ja jälitati.
Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on “mehhanismi häired”, s.t. puudega inimene on “katki”. Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi “parandamise” võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud (Kikkas, 2009).
Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult. Pani aga selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada.
Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi (Kikkas, 2009).
Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki “valikulise eostamise” põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, “arenenud” riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste “ebastandardsetega” kinnistesse asutustesse, “korralike inimeste” silma alt ära (Kikkas, 2009).
Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust – puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus – ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada.
Sotsiaalne mudel aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne “ainult valgetele” süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas – sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine – tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega) (Kikkas, 2009).
Nüüdisaegne Eesti seadusandlus määratleb puudega inimesi kui “inimese mõne anatoomilise, füsioloogilise või psühholoogilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet”. Inimene võib puudega sündida aga saada puude ka mõne õnnetuse või ootamatu elujuhtumise tagajärjel (http://www.nip.ee/page/115/16).
Puuetega inimestele kehtivad kõik samad õigused, mis teistele ühiskonna liikmetele. Sõltuvalt puude astmest saab inimene ise valida, kas ja kuidas ta ühiskondlikus elus osaleb. Nii on puuetega inimestel õigus koolis käia ja õppida, töötada või peret luua.
Eesti riik toetab puuetega inimest töö otsimisel ja sobiva töö leidmisel. Lähtuvalt puude raskusastmes (keskmine, raske või sügav puue) makstakse Eestis erinevaid toetusi (http://www.nip.ee/page/166/16/115).
Puue kui eluviis
Üha enam leidub ka puudega inimesi, kes oma olukorda võtavad neutraalselt laskumata äärmustesse nagu järk-järgult on ühiskonda sulandunud prillikandajad, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega.
Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast".
Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi. Teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad (Kikkas, 2009).
Ratastooliga elus hakkama saav Meelis Liiv on ütelnud NIP Noorteportaalis, et tähtsam on inimese hing. “Ma pole invaliid, olen tavaline inimene. Ainult et veidi teistsugune," on tema sõnad, millest peaks ka ühiskond aru saama.
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. (10.09.2012)
Noorteportaal NIP, 2006. Puuded ; Sinu õigused. (11.09.2012)
Suhtumine erivajadustega inimestesse läbi aegade oli erinev.
Pikka aega määratleti kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes „vigane“, „sant“, „pime“, „hull“, „langetõbine“, „puujalaga“, jne (Kikkas, 2009).
Laialt tuntud fakt sellest, kui kõik sündinud puudega lapsi Spartas jäeti mägedesse surema ja mõnikord isegi visati kaljult alla, kuna elama võisid jääda ainult kõige tervemad ja tugevamad.
Samuti Saksamaal natsirežiimi ajal tõdeti ainult aarialasi, kaunisi ja terve inimesi, kellel on heledad juuksed ja sinised silmad ning kellel ei ole mingit puue. Kõiki, kes ei kuulunud sellesse kategooriasse, represseeriti ja jälitati.
Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on “mehhanismi häired”, s.t. puudega inimene on “katki”. Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi “parandamise” võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud (Kikkas, 2009).
Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult. Pani aga selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada.
Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi (Kikkas, 2009).
Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki “valikulise eostamise” põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, “arenenud” riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste “ebastandardsetega” kinnistesse asutustesse, “korralike inimeste” silma alt ära (Kikkas, 2009).
Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust – puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus – ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada.
Sotsiaalne mudel aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne “ainult valgetele” süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas – sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine – tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega) (Kikkas, 2009).
Nüüdisaegne Eesti seadusandlus määratleb puudega inimesi kui “inimese mõne anatoomilise, füsioloogilise või psühholoogilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet”. Inimene võib puudega sündida aga saada puude ka mõne õnnetuse või ootamatu elujuhtumise tagajärjel (http://www.nip.ee/page/115/16).
Puuetega inimestele kehtivad kõik samad õigused, mis teistele ühiskonna liikmetele. Sõltuvalt puude astmest saab inimene ise valida, kas ja kuidas ta ühiskondlikus elus osaleb. Nii on puuetega inimestel õigus koolis käia ja õppida, töötada või peret luua.
Eesti riik toetab puuetega inimest töö otsimisel ja sobiva töö leidmisel. Lähtuvalt puude raskusastmes (keskmine, raske või sügav puue) makstakse Eestis erinevaid toetusi (http://www.nip.ee/page/166/16/115).
Puue kui eluviis
Üha enam leidub ka puudega inimesi, kes oma olukorda võtavad neutraalselt laskumata äärmustesse nagu järk-järgult on ühiskonda sulandunud prillikandajad, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega.
Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest, kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast".
Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi. Teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad (Kikkas, 2009).
Ratastooliga elus hakkama saav Meelis Liiv on ütelnud NIP Noorteportaalis, et tähtsam on inimese hing. “Ma pole invaliid, olen tavaline inimene. Ainult et veidi teistsugune," on tema sõnad, millest peaks ka ühiskond aru saama.
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. (10.09.2012)
Noorteportaal NIP, 2006. Puuded ; Sinu õigused. (11.09.2012)
Ülesanne 2
Olen koostanud oma kodulehe, mis on pühendatud andekatele lastele. Valisin seda teemat, kuna õpin eripedagoogikat ja kõige rohkem huvitab mind selline valdkond ja sellised lapsed.
Võin öelda, et veebilehe koostamine oli minu jaoks uus ja põnev, kuigi samas väga keeruline ja aega nõudev asi. Nüüd, kui mul on kõik tehtud ja töötab korralikult, olen enda üle väga uhke! :) Loodan, et minu veebileht meeldib mitte ainult minule, vaid ka teistele. Siin see on.
Võin öelda, et veebilehe koostamine oli minu jaoks uus ja põnev, kuigi samas väga keeruline ja aega nõudev asi. Nüüd, kui mul on kõik tehtud ja töötab korralikult, olen enda üle väga uhke! :) Loodan, et minu veebileht meeldib mitte ainult minule, vaid ka teistele. Siin see on.
Ülesanne 3. IT ja erivajadused
Erivajadustega inimeste võimaluse probleem vabalt osaleda tervete inimeste ühiskonnas on viimasel ajal muutunud eriti oluliseks ja nõutavaks. Kuna tehnoloogia roll kasvab praeguses maailmas ning kõik juba nõuab arvutit ja teisi nüüdistehnoloogiat, ühiskond mõistab, et "puue ei ole enam piisavaks põhjenduseks inimese inimõigustega mittearvestamiseks ning on vaja anda puuetega inimestele piisav ettevalmistus ja luua neile sobivad tingimused osalemaks ühiskonnaelus täisväärtuslike liikmetena" (Kikkas, 2009).
Meie elu ei saa enam kujutada ilma infotehnoologiata. Olen sellel arvamusel, et infotehnoloogia on praegu meie jaoks igapäeva elu üheks lahutamatuks osaks, ning on täiesti hädavajalik mitte ainult tavainimestele, kuid ka erivajadustega.
Infotehnoloogia kiire areng avab erivajadustega inimestele uued perspektiivid ja võimalused hariduseks, avalikus elus osalemiseks, suhtlemiseks jne. Kõigepealt, on nüüdistehnoloogia muutnud puuetega inimeste positsioone, avades neile tee sellistesse ühiskonnaelu sfääridesse, mis varem olid nende jaoks täiesti suletud (Kikkas, 2009). Näiteks nüüd on olemas võimalus anda erinevate puuetega inimestele võimalikult ühtlase (tavatasemel) üldhariduse ning puuetega inimestel infotehnoloogia abil on nüüd paremini kättesaadavad teenused ja abivahendid - ühiskondlikud, seadusandlikud ja tehnilised abinõud, mis aitavad puuetega inimestel olla võrdväärsed ühiskonnaliikmed. Infotehnoloogial on siin lai skaala erinevaid rakendusi alates kommunikatsioonikanalist ja lõpetades vaba aja sisustajaga (Kikkas, 2009).
Aga mis täpselt aitab erivajadusega inimesel olla infotehnoloogia täieõiguslik kasutaja? See sõltub aga erivajadusest. Näiteks raskema nägemispuudega inimestele sobivad ekraanilugemisprogrammid, mis võimaldavad kasutajal liikuda kursoriga mööda ekraani ja soovitavaid kohti ette lugeda.
Inimestele, kes ei kuule, soovitatakse aga süsteemitasemel töötav ShowSounds, mis mõjub ka kõigile rakendusprogrammidele ja määrab, kas kasutaja soovib koos iga helisignaaliga ka visuaalset, nähtavat signa ali. ShowSounds osutub mugavaks mitte ainult kuulmispuudega kasutajale, vaid ka neile, kes töötavad kärarikkas keskkonnas (tehases, lennukis).
Liikumispuue puhul sobivad aga AccessDOS utiliitid, mis lisavad klaviatuurile hulga väikesi, kuid tarvilikke lisandusi. Need on StickyKeys (võimaldab asendada klahvikombinatsioonid vastavate klahvide järjestikulise vajutamisega), RepeatKeys (muudab klaviatuuri reaktsiooniaega ja võimaldab ka tähtede kordus mehhanismi hoopis välja lülitada) ja SlowKeys (kergendab klaviatuuri kasutamist koordinatsiooni-häiretega inimestele, kellel on probleeme soovitud klahvide tabamisega) (Kikkas, 1995).
Kokkuvõtteks võin öelda, et mul on hea meel, et infotehnoloogia kiir areng muutub ja teeb paremaks mitte ainult meie, "tavainimeste", elu ja võimalused, vaid ka puuetega inimeste ning muudab neid täisväärtuslikkeks ühiskonnaliikmeteks.
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: IT ja erivajadused (20.09.2012)
K.Kikkas, 1995. Puuetega inimene ja infotehnoloogia - Mis? Kuidas? Miks?
Meie elu ei saa enam kujutada ilma infotehnoologiata. Olen sellel arvamusel, et infotehnoloogia on praegu meie jaoks igapäeva elu üheks lahutamatuks osaks, ning on täiesti hädavajalik mitte ainult tavainimestele, kuid ka erivajadustega.
Infotehnoloogia kiire areng avab erivajadustega inimestele uued perspektiivid ja võimalused hariduseks, avalikus elus osalemiseks, suhtlemiseks jne. Kõigepealt, on nüüdistehnoloogia muutnud puuetega inimeste positsioone, avades neile tee sellistesse ühiskonnaelu sfääridesse, mis varem olid nende jaoks täiesti suletud (Kikkas, 2009). Näiteks nüüd on olemas võimalus anda erinevate puuetega inimestele võimalikult ühtlase (tavatasemel) üldhariduse ning puuetega inimestel infotehnoloogia abil on nüüd paremini kättesaadavad teenused ja abivahendid - ühiskondlikud, seadusandlikud ja tehnilised abinõud, mis aitavad puuetega inimestel olla võrdväärsed ühiskonnaliikmed. Infotehnoloogial on siin lai skaala erinevaid rakendusi alates kommunikatsioonikanalist ja lõpetades vaba aja sisustajaga (Kikkas, 2009).
Aga mis täpselt aitab erivajadusega inimesel olla infotehnoloogia täieõiguslik kasutaja? See sõltub aga erivajadusest. Näiteks raskema nägemispuudega inimestele sobivad ekraanilugemisprogrammid, mis võimaldavad kasutajal liikuda kursoriga mööda ekraani ja soovitavaid kohti ette lugeda.
Inimestele, kes ei kuule, soovitatakse aga süsteemitasemel töötav ShowSounds, mis mõjub ka kõigile rakendusprogrammidele ja määrab, kas kasutaja soovib koos iga helisignaaliga ka visuaalset, nähtavat signa ali. ShowSounds osutub mugavaks mitte ainult kuulmispuudega kasutajale, vaid ka neile, kes töötavad kärarikkas keskkonnas (tehases, lennukis).
Liikumispuue puhul sobivad aga AccessDOS utiliitid, mis lisavad klaviatuurile hulga väikesi, kuid tarvilikke lisandusi. Need on StickyKeys (võimaldab asendada klahvikombinatsioonid vastavate klahvide järjestikulise vajutamisega), RepeatKeys (muudab klaviatuuri reaktsiooniaega ja võimaldab ka tähtede kordus mehhanismi hoopis välja lülitada) ja SlowKeys (kergendab klaviatuuri kasutamist koordinatsiooni-häiretega inimestele, kellel on probleeme soovitud klahvide tabamisega) (Kikkas, 1995).
Kokkuvõtteks võin öelda, et mul on hea meel, et infotehnoloogia kiir areng muutub ja teeb paremaks mitte ainult meie, "tavainimeste", elu ja võimalused, vaid ka puuetega inimeste ning muudab neid täisväärtuslikkeks ühiskonnaliikmeteks.
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: IT ja erivajadused (20.09.2012)
K.Kikkas, 1995. Puuetega inimene ja infotehnoloogia - Mis? Kuidas? Miks?
Ülesanne 4. Tugitehnoloogia erivajadustega inimestele
Sageli on puudega arvutikasutajad ühe olulise dilemma ees – kas kasutada spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud erilahendusi või üritada toime tulla laiatarbevahenditega? Vahel tasuks tavaliste IT-seadmete tootjatele erivajaduste osas ideid ja infot saata – ideaalne oleks, kui kõik laiatarbelahendused oleks niivõrd ligipääsetavad, et eraldi puuetega inimestele mõeldud asju polekski vaja (täpselt samuti nagu oleks parimaks lahenduseks kõigi õpilaste õpetamine integreeritult, ilma erikoolideta). (Kikkas, 2009)
Nägemispuuded
Võrreldes mitme muu puudegrupiga on nägemispuude puhul kasutatu üsna kallis ja keerukas tehnoloogia. Nägemispuuetele orienteeritud tugitehnoloogia puhul on sageli probleemideks
Nägemispuuded
Võrreldes mitme muu puudegrupiga on nägemispuude puhul kasutatu üsna kallis ja keerukas tehnoloogia. Nägemispuuetele orienteeritud tugitehnoloogia puhul on sageli probleemideks
- Keelespetsiifilisus - kõnesüntees on enamasti kasutatav vaid nendes keeltes, mida konkreetse lahenduse tootja toetab (enamik lahendusi on tänini paraku kinnised ja kallid kommertstooted). Nii peavad eestlased sageli ajama läbi soome- ja saksakeelsete süsteemidega, mis eesti keelt teinekord üsna hirmsat moodi väänavad.
- Sõltuvus operatsioonisüsteemist ja riistvarast - enamik rakendusi on loodud üksnes Microsoft Windowsi silmas pidades, ka võib süsteemi segiajamiseks piisata näiteks arvuti videokaardi väljavahetamisest.
- Nõuavad muu tarkvara standardsust - see peaks olema tegelikult enesestmõistetav, paraku aga kasutavad mitmed tarkvaraloojad oma eesmärkide saavutamiseks pahatihti "tegin peedist pesumasinale trumli" -stiilis tehnilisi lahendusi, mis ametlikust standardist suure kaarega mööda käivad. Esimesed, kes sel juhul "rataste vahele" jäävad, on nägemispuudega inimesed (Kikkas, 2009).
Ekraanilugeja
Ekraanilugeja (inglise keeles "screen reader") on enamasti tarkvarasüsteem, mis püüab tuvastada ekraanile kirjutatud teksti. Tulemus saadetakse kas kõnesüntesaatorile (heliväljund), punktkirjamonitorile või -printerile.
Suur osa on kinnine kommertstarkvara (üks levinuimaid on JAWS), vaba tarkvara peamised esindajad on Emacspeak (erinevatele operatsioonisüsteemidele) ja Speakup (põhiliselt Linuxile). Windows XP ja uuemad sisaldavad lihtsat Microsoft Narratori (suudab töötada koos lihtsama tarkvaraga nagu WordPad, põhimõtteliselt peaks suutma ka IE-ga veebi lugeda). MacOS X-il on aga alates versioonist 10.4 kaasas juba täismahuline ekraanilugeja - VoiceOver.
Suureks puuduseks on see, et ekraanilugejad on väga kallid (2009. aasta sügise seisuga JAWSi hind oli 1990 krooni; Apple'i arvutid).
Kuigi on olemas ka vaba tarkvara, mille hulka kuuluvad tugilahendused viimasel ajal teinud tubli sammu edasi (Orca).
(Kikkas, 2009)
Ekraanisuurendus
Niisugune tarkvara töötab "virtuaalluubi" põhimõttel - vajalikku ekraaniosa suurendatakse (enamasti 2-16 korda). Vahel ühendatakse suurendaja ekraanilugejaga ja loetakse suurendatav ekraaniosa ka helikujul ette.
Peamised probleemid, mis suurendajaga esinevad:
Peamised probleemid, mis suurendajaga esinevad:
- suurema suurendusfaktori korral on pilt paratamatult kole ja karvane ning suurendatud teksti on raske lugeda.
- "luubi" juhtimine ekraanil - mõni programm üritab automaatselt fokuseeruda enda arvates kõige tähtsamale ekraaniobjektile, see aga ei pruugi alati kokku langeda kasutaja soovide ja vajadustega.
- juba eespool mainitud sõltuvus graafikadraiveritest ja standardsete tarkvaralahenduste eeldamine.
Isiklik arvamus
Mina isiklikkult pole nende tugitehnoloogia toodetega tutvunud ega kasutanud, kuid loetud teksti alusel võin öelda, et mõlemate toodete peamine puudus on nende raske kättesaadavus ehk puuetega inimeste jaoks on nad liiga kõrge hinnaga. Need, mis on tasuta, sobivad ainult sellele OS-ile, mida Eestis tavaliselt ei kasuta (Linux - Orca).
Kuigi kindlasti on mõlemad tugetehnoloogia tooted erivajadustega inimeste jaoks väga vajalikud ja otstarbekad, seetõttu loodan, et tulevikus meie riik rohkem toetaks neid inimesi, kes seda kõige rohkem vajavad.
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: Tugitehnoloogia (11.10.2012)
Kuigi kindlasti on mõlemad tugetehnoloogia tooted erivajadustega inimeste jaoks väga vajalikud ja otstarbekad, seetõttu loodan, et tulevikus meie riik rohkem toetaks neid inimesi, kes seda kõige rohkem vajavad.
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: Tugitehnoloogia (11.10.2012)
Ülesanne 5. Ligipääsetav Internet - kaasõpilase kodulehe analüüs
Valisin analüüsimiseks Eha Kondratjevi kodulehe, mille saab leida siit. Eha koduleht on pühendatud Montessori pedagoogikale, mille vastu mina samuti tunnen huvi ja soovin sellest rohkem uurida.
Koduleht koosneb kolmest omavahel lingitud failist. Igaühel lehel on olemas üks nõutud graafiline element ehk pilt. Kõik pildid olid värvirikad ja kõige oluline - viidatud, kuid üks pilt, minu meelest, ei sobinud tekstiga. Kõik oma pildid Eha võttis veebilehest Flikr ning säilitas autoriõiguse (kõik pildid omavad CC-litsentsi).
Selleks,et veebilehe standartsust kontrollida, kasutasin W3C Validaatorit ja see näitas, et kõik kolm lehed on ilma veata.
Lehekülgede tekstid on väga sisukad, huvitavad ja annavad hea ülevaate Montessori pedagoogikast. Esimene leht tutvustb Montessoripedagoogikat, teine jutustab Montessoripedagoogika 8 printsiipidest ja viimasel lehel on kirjutatud selle pedagoogika huvitavatest faktidest.
Kodulehe struktuur on korralik, kõik põhikomponendid on paigas. Lehekülje värvid on must tekst helekollasel taustal, mis teeb teksti kergesti loetavaks. Teksti suurus on samuti piisav ja ei takista lugemist. Eha kasutas 3 allikad ja kõik olid õigesti viidatud ja lingitud.
Minu arvates, Eha kodulehekülg on hästi koostatud, väga sisukas ja ülihuvitav minu jaoks. Üldine mulje on positiivne!
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: Ligipääsetav Internet
Koduleht koosneb kolmest omavahel lingitud failist. Igaühel lehel on olemas üks nõutud graafiline element ehk pilt. Kõik pildid olid värvirikad ja kõige oluline - viidatud, kuid üks pilt, minu meelest, ei sobinud tekstiga. Kõik oma pildid Eha võttis veebilehest Flikr ning säilitas autoriõiguse (kõik pildid omavad CC-litsentsi).
Selleks,et veebilehe standartsust kontrollida, kasutasin W3C Validaatorit ja see näitas, et kõik kolm lehed on ilma veata.
Lehekülgede tekstid on väga sisukad, huvitavad ja annavad hea ülevaate Montessori pedagoogikast. Esimene leht tutvustb Montessoripedagoogikat, teine jutustab Montessoripedagoogika 8 printsiipidest ja viimasel lehel on kirjutatud selle pedagoogika huvitavatest faktidest.
Kodulehe struktuur on korralik, kõik põhikomponendid on paigas. Lehekülje värvid on must tekst helekollasel taustal, mis teeb teksti kergesti loetavaks. Teksti suurus on samuti piisav ja ei takista lugemist. Eha kasutas 3 allikad ja kõik olid õigesti viidatud ja lingitud.
Minu arvates, Eha kodulehekülg on hästi koostatud, väga sisukas ja ülihuvitav minu jaoks. Üldine mulje on positiivne!
Kasutatud allikad:
K.Kikkas, 2009. Loeng: Ligipääsetav Internet
Ülesanne 6. Virtuaalkogukond ja sealsed inimsuhted
Valisin analüüsimiseks virtuaalkogukonda VK (esialgselt "Vkontakte"), kuna ise olen aktiivne kasutaja ja olen sellega väga rahul, võrreldes Facebook`iga, mis minu jaoks on liiga ebamugav ja igav.
VK.com on Euroopa sotsiaalne võrgustik, mis on eriti populaarne venekeelse kasutajate seas üle kogu maailma. Oma kujundil ja põhimõttel VK menutab Facebook`i, kuid on nüüdseks kujunenud omanäolise välimust ja meeleolu.
Sarnaselt teiste sotsiaalsete võrgustikega, VK võimaldab kasutajatel kirjutada sõnumeid oma kontaktidele nii avalikult, kui ka privaatselt; luua rühmi, avalikke lehekülje ja üritusi, jagada pilte, muusikat ja videosid ning mängida veebipõhisi mänge.
VK. com:
"VK on võrguprojekt, mis aitab inimestel oma arvamust avaldada ja kuulajaid leida. Te võite suhelda paljude huvitavate inimestega või hoida sidet oma sõprade ja lähedastega.
VK soovib olla iga hetk kõige kaasaegsem, kiirem ja eestetilisem võrgus suhtlemise viis. "
Ajalugu
Asutaja Pavel Durov käivitas Vkontakte septembris-oktoobris aastal 2006. Esialgu kasutajate registreerimine oli ülikooliringkondade piires ning ainult kutse alusel, kuid virtuaalkogukond ikka kasvas kiiresti. Juba veebruaris 2007 VK saavutas üle 100.000 kasutajaid. Veebruaris 2012 VK kasutajaskond on üle 150 millioni.
Alates 6. oktoobrist 2009 lehekülg avati 20 teistes keeltes. Praegu selline sotsiaalne võrgustik on kättesaadav 70 keeltel.
Eesti keel on üks neist (keelt saab valida pealehe allpool).
Veebilehekülje funktsionaalsus
Isiklik arvamus:
Minu arvates, VK on täielik Facebook´i asendamine, kuna see on mugavam, huvitavam, mitmekesisem. Kõik minu tuttavad kasutavad VK igapäevaselt, kuna peamine eelis teistest virtuaalkogukondadest, et seal saab mitte ainult suhelda inimestega ja teada saada palju uut ja põnevat, vaid ka kuulata muusikat, vaadata filme ja teisi videofaile ja kõik see on tasuta.
Allikad:
http://en.wikipedia.org/wiki/VK_%28social_network%29 (18.10.2012)
http://vk.com/help.php?page=about (18.10.2012)
VK.com on Euroopa sotsiaalne võrgustik, mis on eriti populaarne venekeelse kasutajate seas üle kogu maailma. Oma kujundil ja põhimõttel VK menutab Facebook`i, kuid on nüüdseks kujunenud omanäolise välimust ja meeleolu.
Sarnaselt teiste sotsiaalsete võrgustikega, VK võimaldab kasutajatel kirjutada sõnumeid oma kontaktidele nii avalikult, kui ka privaatselt; luua rühmi, avalikke lehekülje ja üritusi, jagada pilte, muusikat ja videosid ning mängida veebipõhisi mänge.
VK. com:
"VK on võrguprojekt, mis aitab inimestel oma arvamust avaldada ja kuulajaid leida. Te võite suhelda paljude huvitavate inimestega või hoida sidet oma sõprade ja lähedastega.
VK soovib olla iga hetk kõige kaasaegsem, kiirem ja eestetilisem võrgus suhtlemise viis. "
Ajalugu
Asutaja Pavel Durov käivitas Vkontakte septembris-oktoobris aastal 2006. Esialgu kasutajate registreerimine oli ülikooliringkondade piires ning ainult kutse alusel, kuid virtuaalkogukond ikka kasvas kiiresti. Juba veebruaris 2007 VK saavutas üle 100.000 kasutajaid. Veebruaris 2012 VK kasutajaskond on üle 150 millioni.
Alates 6. oktoobrist 2009 lehekülg avati 20 teistes keeltes. Praegu selline sotsiaalne võrgustik on kättesaadav 70 keeltel.
Eesti keel on üks neist (keelt saab valida pealehe allpool).
Veebilehekülje funktsionaalsus
- Sõnumid. VK privaatsõnumid saab jagada rühmade vahel 2 kuni 30 inimest. Iga sõnum võib sisaldada kuni 10 manuseid: fotosid, videod, helifailid, kaardid ja dokumendid.
- Uudised. VK kasutajad saavad postitada oma profiili seintele (oma uudiseid, mõtteid, meediafaile, kaarte, dokumente). Samuti saavad ka lugeda ja vaadata teiste inimeste profiilid ja tutvuda nende sündmustega ja uudistega.
- Kogukonnad. VK pakub kahte tüüpi kogukondi. Rühmad sobivad paremini hajutatud kogukondadele (arutelu-plaadid, wiki-stiilis artiklid, muudetavad kõike liikmete poolt jne). Avalikud leheküljed on uudistevoo suunitlusega ringhäälingu vahendid kuulsustele ja ettevõtetele.
- "Meeldib" nupud. VK "meeldib" nupp postitustele, kommentaaridele, meedia failidele jms tegutseb teisiti kui Facebook`is. Meeldinud sisu ei lükata automaatselt kasutaja seinapeale, vaid salvestatakse "Minu Lemmikute" osasse. Kasutaja peab vajutama teise "jaga sõpradega" nuppu, et panna meeldinud postitus oma seina peale.
- Privaatsus. Kasutajad saavad kontrollida oma sisu kättesaadavust võrgustikus ja Internetis.
Isiklik arvamus:
Minu arvates, VK on täielik Facebook´i asendamine, kuna see on mugavam, huvitavam, mitmekesisem. Kõik minu tuttavad kasutavad VK igapäevaselt, kuna peamine eelis teistest virtuaalkogukondadest, et seal saab mitte ainult suhelda inimestega ja teada saada palju uut ja põnevat, vaid ka kuulata muusikat, vaadata filme ja teisi videofaile ja kõik see on tasuta.
Allikad:
http://en.wikipedia.org/wiki/VK_%28social_network%29 (18.10.2012)
http://vk.com/help.php?page=about (18.10.2012)
Kokkuvõte kursusest
KAE6020 ehk kursus "Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed" on juba läbi ja võin öelda enda jaoks, et sain teada palju uut ja huvitavat. Samuti sain selle kursuse raames veelgi oma silmaringi laiendada ja nii haridustehnoloogias, kui ka eripedagoogika valdkonnas oma teadmisi täiustada.
Kõige põnevam, aga samal ajal ka raskem ülesanne oli, loomulikult, oma kodulehe tegemine. Kulutasin palju aega selle peale, kuid lõpuks sain enam-vähem hea tulemus, millega ma olen täiesti rahul.
Mulle meeldis, et kõik loengute materjalid ja kodutööde ülesanded olid paigutatud Wikiversity-s, kuna kõik oli selge ja arusaadav mis, millal ja kuidas peaks tööd tegema.
Eriline tänu Kaido Kikkale, kelle materjalid me kasutasime selle kursuse raames ja kindlasti tänud kursuse läbiviijale, Sirje Klaosile, kes on tõeline ekspert oma valdkonnas.
Kõige põnevam, aga samal ajal ka raskem ülesanne oli, loomulikult, oma kodulehe tegemine. Kulutasin palju aega selle peale, kuid lõpuks sain enam-vähem hea tulemus, millega ma olen täiesti rahul.
Mulle meeldis, et kõik loengute materjalid ja kodutööde ülesanded olid paigutatud Wikiversity-s, kuna kõik oli selge ja arusaadav mis, millal ja kuidas peaks tööd tegema.
Eriline tänu Kaido Kikkale, kelle materjalid me kasutasime selle kursuse raames ja kindlasti tänud kursuse läbiviijale, Sirje Klaosile, kes on tõeline ekspert oma valdkonnas.